Pühenduse olulisusest

Marshall Govindan Satchidananda

Babadži kriya jooga puhul kiputakse pühenduse olulisust sageli kahe silma vahele jätma. Pühendus on püha akt, mille käigus antakse inimesele tema es¬mane kogemus tõe kogemise vahendeist. Vahenditeks on kriyad ehk praktilised joogatehnikad ja tõde on portaal igavikulise ja lõputu Tolle juurde. Kuna tõde on nime- ja vormiülene, ei ole võimalik seda sõnade või sümbolite kaudu edasi anda. Küll aga saab seda kogeda ja selleks on vaja õpetajat, kes on võimeline omaenese elavat tõekogemust jagama. Tehnikaist saab siin liiklusvahend, mille abil õpetaja jagab praktikule vahendeid tõe isiklikuks kogemiseks iseendas.

Pühenduse käigus toimub alati pühenduse andja ja saaja vaheline energia ja teadvuse edasikandumine, isegi siis, kui saaja sellest teadlik ei ole. Selline edasikandumine ei pruugi olla kuigivõrd mõjus juhul, kui õpilane on tulvil küsimusi, kahtlusi või häirivaid mõtteid ja aistinguid. Seega püüab pühenduse andja saajat selleks ette valmistada ja kontrollida keskkonda selliselt, et võimalikke segajaid oleks minimaalselt. Pühenduse andja võtab omakorda enesesse saaja teadvuse ning hakkab seda avardama tavalistest harjumuspärastest mentaalsetest ja vitaalsetest piiridest väljapoole. Pühendaja ja pühendatava vahel tekib teatav tavapäraste mentaalsete ja vitaalsete piiride sulandumine, mis aitab teadvusel jõudsalt kõrgemale tasandile liikuda. Selliselt toimides avab pühenduse andja selle saaja tema enese hinge ehk kõrgema Mina olemasolule, mis on – vähemalt enamiku tavainimeste puhul – senini varjul püsinud. Sel moel pühenduse saaja teadvuse taset tõstes saab too vähemalt esimese pilguheite omaenese teadvuse potentsiaalile ja väele. Seda peetaksegi silmas, kui räägitakse õpilase kundalini tõstmisest. Reeglina ei tehta seda väga dramaatilise aktina esmase pühenduse käigus, vaid pigem järk-järgult pikema aja vältel, sõltuvalt sellest, kui hoolikalt õpilane õpitut praktiliselt rakendab.

Et pühendus oleks efektiivne, on vaja kaht olulist asja: ettevalmistatud õpilast või pühendatavat ja täieliku enesekogemise saavutanud pühenduse edasiandja kohalolu. Enamik vaimseid otsijaid rõhutavad viimase asjaolu tähtsust, otsides ideaalset õpetajat, kuid vähesed vaevuvad tegelema iseenda ettevalmistusega. Ehk on siin tegu inimloomuse nõrga kohaga, mis paneb meid otsima „kedagi, kes kõik meie eest korda teeks”. Ehk siis annaks meile täieliku enese- või Jumalakogemuse. Kuigi guru või õpetaja saab sind õigele teele aidata, tuleb otsijal endal tema juhtnööre omal käel järgida. Kuigi otsija võib olla ideeliselt pühendunud nende järgimisele, satutakse sageli inimloomuse lõksu, mis paneb meid teelt kõrvale kalduma, järgides kahtlusi, ihasid ja teisi eksitajaid. Seega, isegi kui leida ideaalne õpetaja, kuid jätta eneses arendamata sellised omadused nagu usaldus, püsivus, siirus ja kannatlikkus, võib pühitsus osutuda sama ebaedukaks nagu seemnete külvamine betoonist kõnniteele.

Seetõttu oli tavaks pühenduse andmine vaid valitud isikuile, kes olid selleks vahel aastaid valmistunud. Kuigi algelisemad pühendused olid kättesaadavad ehk veidi suuremale hulgale püüdlejaist, siis kõrgemaid pühendusi jagati vaid nendega, kes olid endis välja arendanud õpilasele väärilised omadused. Nagu Jeesuski ütles: „Kutsutud on paljud, kuid vähesed valitakse,” sest õpilaseks saamise nõuetele vastavad vaid väga vähesed.

Pühendunu on see, kes otsib teed või õpetajat ja võib kuluda üsnagi pikk aeg, enne kui ta on valmis täielikult pühenduma ühele teele või õpetajale. Mõni võib hüpelda ühe õpetaja juurest teise juurde, kuulates veidi, vaadates pisut ja eksperimenteerides natuke, umbes nagu testostja. Selle faasi lõpuks saab temast õpilane ja ta pühendub õpetaja antud vaimse distsipliini järgimisele. Kuna vaimne praktiseerimine nõuab selle tulemuslikkuse tõestamiseks pikema-aegset püsivust, siis läheb vaja usaldust praktikate toimivuse suhtes, vastupidavust ning õpetaja ja jumaliku armu toetust. Kui õpetaja on ehtne, siis on ta alati valmis vastama õpilase pärimistele või leidma kellegi, kes saab seda teha. Jumalik arm on alati saadaval, kui vaid teada, kuidas sellele avaneda. Seega on murekohaks õpilase usaldus ja püsivus. Guru või õpetaja võib küll pühitsust andes protsessi käivitada ja pakkuda inspiratsiooni ja julgustust, kuid õpilasel endal tuleb kindlameelselt ja järjekindlalt tööd teha.

Kas kriyad ehk tehnikad töötavad ka siis, kui need ilma pühitsuseta omandada? Olles aru saanud ülalkõneldust, siis on vastus lihtne – ei. Seetõttu jäävadki õpilased, kes püüavad omandada tehnikaid raamatute toel või tõde ise mitte kogenud õpetajailt, inspiratsioonituiks. On oluline, et tehnikate edasiandmisel leiaks aset neile väge andev püha teadvuse ja energia ülekandumine pühitseja ja pühitsetava vahel. Just selles peitubki pühitsusele toetuvate traditsioonide edukas kogemusepõhine põlvest-põlve edasikandumine. Nende tugevuseks on intensiivselt praktiseerinute ja tõe kogemisse jõudnute vägi ja teadvus. Saadud pühitsust austades ja nende käigus õpitut püsivalt ja regulaarselt praktiseerides osutame austust omaenese kõrgemale Minale.

Väljavõte raamatust “Teekonnal kogutud taipamised”, M. Govindan Satchidananda, detsember 2002.